Team SlowRide

Hooaeg alanud siis kolme läänekaga, millest esimene oli 3.7ga ja viimased 5.3ga. Iga päevaga on vesi soojemaks läinud ja seega ka julgust asju teha juurde tulnud, esimene päev põhimõtteliselt kulus ainult triibutamisele, kuna vesi oli nii kõrvetavalt külm. Aga mis seal ikka, vähemalt saab sõita, shaka tuleb hästi välja ja muidu on ka täitsa hea. Üks video veel eelmisest suvest Väänast:

Aitäh Mihkel, see on lihtsalt super.

Slowride teaser from Mihkel Mark

Siiani olen siis sõitnud iga päev. Alguses oli mitu päeva järjest 3.3 overis ja viimased päevad olen 4.7ga sõitnud. Olen forwardi päris tõsiselt käsile võtnud, kuna vahepeal läks see mul päris koledaks. Arengut igatahes on, sest siin saab harjutada overpoweris tegemist ja see annab tunnetusele hästi palju juurde, et mitte teisele ringile minna, mida on mul ka juhtunud. Maandun enamus ilusti jalgadele ära. Olen teinud ka shakat, ponchi ja mõned korrad bäkki. Üldiselt on hästi hea kõik ja täna on vist esimene tuuletu päev.

Nonii, jälle siis siin. Olen sõitnud juba 2 päeva, eile 4.2, täna 3.7 hommikul ja 3.3 õhtul. Eile sõitsin mingi poolteist tundi, et jälle conditioniga harjuda ja täna oli pikem päev. Täna olid juba hommikust saati kraanid lahti ning päevapeale veel tõstis, niiet nii 3.7 kui 3.3 olid meeldivalt overpowered. Veel ei julge bäkki ega forwardit korralikult teha, ainult tabletop tuleb ükskõik kui suurest lainest enesekindlalt. Loodan, et saan lainetes enesekindluse järgmiste päevadega tagasi. Täna siis tuult oli 20-25 metra ja laine 1,5-2 meetrit ja hüppelainet oli palju. Olen sõitnud nii quadi kui twinniga ja 74 quad on täiesti superlaud.

Selle aasta Fuerteventura on olnud täitsa teistsugune ja niivõrd naljakas, et enamus aega on kõht naermisest valus. Vaikselt hakkavad sõbrad juba ära minema tagasi kodudesse ja ega Chrisil ning Stenila ka palju jäänud pole. Praegu proovime võimalikult palju Mihkliga filmida uue klippi jaoks ja loodevatavasti on järgmised päevad väga prdouktiivsed.
Paikneme seekord lõbusas Althay kopleksis, kus tipp hetkedel olid ruumid täis Bonaire, Prantuse, Saksa, Hollandi ja Iisraeli sõitjaid. Kindlasti saime palju paremateks sõpradeks paljude surfaritega, keda ennem nii hästi ei teadnud. Ausalt öeldes on tuuril ikka super karakterid ja meid ühendab sama passion ehk surf. Nii palju on juhtunud ja sõnadega pajatada on selliseid seiklusi raske. Oma silm on ikka kuningas, kes olid kohal, mäletavad:D
Laguuni pole see aasta tava kohaselt külastanud, sest treenisime võistluste jaoks tsoppi sees. Eks see chop saab mingil hetkel väga heaks sõbraks ja vot siis on pull kõrgele lennata. Enne võistlusi oli väikse purje tunnetus käpas ja jube ready oli olla, aga võta näpust, sest kui võistlused hakkasid, oli merel nõrk tuul suurte purjede jaoks. Lõpptulemust kommenteerida ei oksa, sest vaevalt keegi uskuma jääb, mis pull siin PWA-l toimub, kui ise kohapeal tunnistaja ei ole. Pole vaja tõsiselt tulemusi võtta ja pigem olla õnnelik, kui kellegil selles segapuntras hästi läheb. Ei usu, et see tabel puhast tulemust näidata saaks. Midagi tuleb enne PWA süsteemides muuta.
Ise jään Fuerteventurale veel kauaks, umbes 18. septembrini ja jube super tunne on. Vette minna on nii suur soov, kui haige kurk terveks saab ja lihtsalt nautida sõitmist, lennata nagu nool…Aitäh, kõik seltsimehed!

Peale meeldivaid võistlusi Austrias lendasime otse kariibidele, sinna lõuna poole, kus asub Bonaire saareke. Õnneks oli Viinist Kralendijki saamine tänu semudele kerge. Kiri, Bjorni ja Youpi eestvedamisel jõudsime pärast pikka lendu õrnalt niiskele saarele ehk lennukist sai väljuda sauna-kliimalisse õhkkonda. Loojuv päike lõi väga rõõmsa meeleolu ja prorideeer melu saatel tervitasime vastasolijaid. Edasi hakkas juhtuma juba imesid.
Esimene nädal möödus mangroove väljadel ringi uidates ehk chiiled-out Brami kandi kruis oli seiklus omaette. Mõni õhtu oli üsna sääsene ja mõni hommik tuli tiba vihma. Aga siis kui tuul puhuma hakkas leidsime lõpuks tee Soroboni. Enne randa jõudmist, viis üks kõrvaltee kohaliku kalamehe hütti, kus too veetis lastelastega meeldivalt aega ja pakkus värsket hailiha. Esmased kontaktid vesilaga, kus me hiljem sõitma hakkasime, olid võimsad – veevärv uskumatu, temperatuurist rääkimata.
Järgmised kolm nädalat oli tuul meile igapäevane külaline. Seltskond vee peal oli mõne Pirita kirdekaga üsna sarnane, ainult ehk Chocs, Youp ja Bjorn olid lisaks. Peale sessioneid võisime me kõik kinnitada, et see spot on üks kõva space laks küll. Nagu kosmoses sõidaks oma väikese purjega, kõrval Kiri taset näitamas. Oii missugune nauding see Lac Bay külastamine ikka oli. Koht mida peab ise nägema ja tundma ning siis on pilt selge.
Ilmaga läks ikka tõsiselt hästi, sest paljude kohalike sõnul pole 2 aastat nii stabiilselt puhunud. Eriliselt jäävad meelde korrad kui sai kasutada nelja poolest purje. Tingimused hakkasid siis tööle lausa fantastiliselt ja valikuid on seal nii palju-kas sõita paremaga flati ja vasakuga siis kihutada shaka rampi või vasakauga hullata decent chopis ja siis paremaga lennata lainesse. Uhhh….
Bonairel on olukord chilled ja relaxed. Tarkus, mida Bonaire ja tema pojad õpetasid, jääb meiega alatiseks. Autoga ringi tuuritamine meenutas seikasid filmidest. Auto põhi oli pidevalt alt ära kukkumas ja pidurid puudusid, kuid autojuhi konditsioon oli nii veenev, et kõik tundus alati kontrolli all olevat. Igasugust nalja sai seal pidevalt, seda võib tagantjärgi tõdeda.
Nüüd puhuvad juba Fuerte tuuled ja varsti jõuab ka Ahto. We are Bonaire! Relaaaaaax! Now! Elagu Henu ja Marko!

Uuuuhhh, eile kella 7 ajal maandusime kohaliku aja järgi Bonairel! Siiasaamisega mingit erilist jama ei olnud. Tuli välja et me olime peaaegu ainukesed kelle kama kohale tuli, Kiri, Youp’i ja Quincy kama jäi vist kohe viini :S. Aga bonairel pole paha.. Väga mõnus temp. ja tundub, et tuul on olemas;). Shortsiga on vist liiga palav :S. Tony sai öösel ajavahe pärast 3 tundi magada, vb olid süüdi siiski moskiitod. Täna kolime Youpi venna juurde Mangrove Mansionisse mis Sorobonile väga lähedal! Mõne aja pärast randa ja vette… tunne on no niii heaaa!!!

Oli supermõnus läänekas vähemalt sellel ajal, kui tuul puhus. Kui Penny kirjutas oma päevikus, et jõusaal on ta vabastiilile kasuks tulnud, siis mul on täpselt sama teema. Paar nädalat tagasi Püünsis juba tundsin, nagu polekski talve vahel olnud, kõik tuli hästi kergelt. Ka täna tuli suht effortless first try shaka ja väljatulemispotsent juba päris hea (Pirta tingimustes muidugi). Saaks nüüd veits rohkem sõita, äkki vormistaks mõned uued trikid ka ära.

Uujeeeeeeee! Oleme oma slowride gangiga jällegist rändama asunud ja hetkel viskame pilku peale Austriale, kus homme algab aasta esimene PWA etapp. Enamus tegijaid on kohale voolanud ja kõik riderid on oma kamad üles riganud. Võistluste organiseering on suurepärane ja tundub, et õigepea läheb siin ilgeks mölluks. Prognoos võistlusteks on kohalike sõnul üsna hea, aga eks see selgub ikka järgnevatel päevadel, mis tuuled Podersdorfi järve vallutavad. Õhus olev kevadine hõng on väga meeldiv, mis tähendab, et järveäärne looduskond on puhkenud juba ilusasti rohelusse. Hoidke slowride lehel silma peal, sest peagi on oodata uusi pilte ja uusi jutte meie seiklustest. Tuleb soe suvi - Austria - Bonaire - Fuerte -

Eat your greens
Don’t forget your beans & celery !

Esimene video on kuttide uus Blue Lagooni edit:

Teine video on välismaalt ja ilmselt selline on freestyle’i tulevik: